Sunday, April 20, 2008

Montenegro aprill 2008

Meie elu koosneb suuresti juhustest. Kuna need juhused aga kokku kuhjudes kipuvad kujundama mingeid mustreid meie elus, siis kalduvad mõned rääkima ka saatusest või ettemääratusest. Isiklikult mina pean pigem juhuseks kui millekski muuks seda, et taoline retk aset leidis. Üks juhuslik jutuots siit, teine kontakt sealt, lisaks kunagi ammu ja poolkogemata tekkinud institutsionaalne kuuluvus ning nii see läkski. Igal juhul ma tänan selle võimaluse eest!

Kuna tegu pole klassikalise puhkusereisiga, siis jätan ametialased detailid kirjeldamata ja räägin edaspidi ainult nö üldhuvi pakkuvatest asjadest. Ühtlasi palun vabandust seetõttu tekkiva lünklikkuse ja võimaliku ebaühtluse eest. On, nigu on :)

Kui hakkasin endale enne reisi pisut asju selgemaks tegema, tabas mind mitu omamoodi üllatust. Kõigepealt jäi lennupileteilt silma lühend TGD ... nii et siis Montenegro (või Tšernogooria) pealinna Podgorica lennujaam kannab rahvusvaheliste lennujaamade loendis ikka veel nime Titograd (jäänukina kunagisest Jugoslaaviasse kuulumise aegadest). Ning ka sealsed valitsusasutused kannavad veebis veel laiendit .yu – ikka samast ajast.

Professionaalse kretinismi tõukel vaatasin üle ka kohaliku põhiseaduse (tean-tean, normaalsed inimesed nii ei tee) ja see oli veelgi tähelepanuväärsem. Vähemalt minu teada on see ainus riik, kelle enesemääratlus on „demokraatlik ökoloogiline kodanikuriik, mis põhineb sotsiaalsel õiglusel“. Samasse dokumenti on sisse kirjutatud pealinnana nii Podgorica kui ka troonikoha või vana kuningliku pealinna nimi Cetinje.

Montenegro põhiseadus pakub veel mitmeidki üllatavaid hetki – nt kirillitsa ja ladina tähestike võrdset kasutamist. Peale ametliku ehk montenegro keele tunnustatakse asja-ajamises veel serbia, bosniaki, albaania ja horvaadi keel. Rahvuste loetelus figureerib teiste kõrval rõõmsalt määratlus moslem – ehkki minu väikese valge pea kohaselt peaks see olema justkui religioosne määratlus.

Imetlusväärseim külg on aga mitte kirjutatud põhiseadusse, vaid tegelikku ellu. Samad rahvad, kes naabruses sõdivad – albaanlased ja serblased – elavad siin üheskoos ilma märkimisväärsete pingeteta.

Reis Eestist Montenegrosse pole just kõige lihtsam. Otselende pole ollagi, ühe ümberistumisega liikumisvõimalusi ka üsna vähe. Nii tuligi minna ja tulla kolme lennuga, sinna-teel Eesti-Rootsi-Serbia-Montenegro ja tagasi Montenegro-Serbia-Saksamaa-Eesti.

Mingi uskumatu kokkusattuvuse tulemusena – või siis hoopiski ulatusliku rahvusvahelise vandenõu tagajärjel – on lennujaamad ühed üsna ebamugavad kohadJ. Tuimad istmed, hirmkallid kohvikud ja peamiselt parfümeeriat müütavad poekesed ei ole just see keskkond, milles tahaks pikalt olla. Heast puhkamisest või tulusast töötegemisest rääkimata. Võtad küll kaasa nii lugemist kui arvuti, aga enamasti kuluvad need tunnid üsna nürilt.

02.04.2008
Kuid tulgem siis reisi enda juurde. Tallinna lennujaam näib peale ümberehitust küll avaram ning kaasaegsem. Ruumi on lõpuks ometi piisavalt, nii et ei pea lennukit oodates pead-jalad koos istuma. Tõsi küll, etteruttavalt pean ütlema, et üks asi tundus küll totter. Nimelt tagasi tulles peab lennujaama sisebussist maha astunu ronima järsust trepist teisele korrusele – aga konkreetselt minu tagasilennu reisil oli peal ka kolm ema väikelastega.

Rootsis ootas meid maandumise järel väike viivitus. Lennuk seisis kümmekond minutit ruleerimisrajal. Vahetult maandumisraja kõrval olevas metsatukas põles aga midagi, laotades suure ja rasvase suitsulondi üle taeva. Kas nende kahe asja vahel ka mingit seost oli ja mis võis põhjustada tolle põlengu, ei julge kohe arvatagi.

Serbias, Nikola Tesla nimelise lennujaamas passimise võiks ju lausa nimetamatagi jätta, kui poleks olnud veikest kokkusattumist. Nimelt saabus samal päeval kohale humanitaarabilennuk Venemaalt. Väidetavalt olla olukord Serbia-Kosovo piiriäärsetes piirkondades nii nutune, et vaja koguni toidukraam kohale tuua kauge slaavi venna käest. On see asi nii või mitte, pole minu otsustada, kuid vene telekanaleist sellega seoses esitatud propaganda oli küll tasemel. Aga noh, ega venelased pole selles ainulaadsed. Ka meie oma Eesti näitab asju just täpselt õiges valguses, kui vaja – tuletagem meelde kasvõi seda, kui Eesti Vabariik osutas Venemaa Föderatsioonile humanitaarabi, makstes kinni Ivangorodi veevõlga Narva linna ees.

Podgoricas, Montenegro pealinnas, maandusime juba suures pimedas. Hilisõhtuselt tühjas lennujaamas tervitas rahvast esimese asjana kaks venekeelset plagu. „Dobro pozhalovat’ v Tšernogoriju“ ja „Putešestvuite tam, gde vas ljubjat“. Mnjah, eks ta ole. Vene turistile võib see olla küll kui palsam hingele – sest kus neid ikka niiväga armastatakse J Kõikvõimalikud muud venekeelsed kuulutused – alates autorendi pakkumistest kuni kinnisvarareklaamideni saatsid meid ka üsna stabiilselt, kuid eks selle vene-teema juurde tulen ma veel korduvalt tagasi.

Kuna oli juba pime, siis ei suutnud bussisõit Podgoricast Budvasse, riigi ühte kaunimasse kuurorti, jätta mingit muljet. Päevapikkusest sõidust&molutamisest üsna väsinud, regasime end kiirelt sisse hotelli (Maestral – vägagi viisakas asutis, 70.-EUR öö) ja ronisime tubadesse.

Hotelli siseehitus oli kiira-kääraline nagu äsjaläbitu mägiteegi – mitu korda tuli vahetada kõrgust, läbida klaastunnel, kuni lõpuks jõudsin igatsetud koikuni. Peale dušši ja enne und jõudsin veel fikseerida, et minu tuba paikneb esimesel korrusel ja ilmselt vastu merd, nii et uinusin paokil aknast tuleva meremüha saatel.

03.04.2008
Hommik oli imeline. See, mida olin õhtul pidanud aknaks, oli tegelikult maast laeni klaasist uks, millelt sain astuda otse õuemurule. Esimesena tervitas mind sealsamas ukse ees säutsuv linnuke, kes segamise peale pahasena minema lendas. Astusin välja ja hingasin sügavalt ning mõnuga – Aadria mereni jäi napilt sada meetrit. Meie mõistes suvehommikuselt soe tuul (nii umbes 16-17 kraadi) tõi ninna soolast mereõhku ... minu kui sünnilt pärnaka jaoks nii kodust ja meeldivat. Ukseesist muruplatsi läbis pisike, ent kosekestena vulisev ojake, samas kasvasid oliivipuud ... no mis sa hing veel tahad, kas pole:)

Hommikusöök mõjus rikkalikult ja kosutavalt. Ehkki hotell oli üsna suur ja söögisaal meenutas nõuka-aegseid sanatooriume, pakkusid kohalikud kokad palju enamat kui nondes kunagistes hallides asutustes kombeks. Otse söögisaalis, rootsi laudade vahel olevas miniköögikeses uhas kokapoiss pannkooke praadida, teenindajate parv nõelus pidevalt laudade vahel, nii et üldmulje jäi vägagi hea. Muuseas, termin „kokapoiss“ kõlab tegelikult eksitavalt, õigem oleks öelda ehk „meeskokk“. Vahemeremaades on üldiselt kombeks, et taolised teenendus-ameteid peavad mitte poisid-plikad nagu meil, vaid tihti juba üsnagi soliidses eas inimesed. Isegi lennukites stjuuardid lähenevad teinekord juba pensionieale, kuid ei jää oma professionaalsuses mujal levinud noortele kolleegidele põrmugi alla. Minu silmis on see, et ettekandja või baarmeni vms amet on auväärne ning lugupeetav ning et seda ei peeta ainult ajutiseks tööotsaks noorukitele, ainult positiivne.

Võtsin ette väikese jalutuskäigu hotelli ümber. Keskmise põhjamaalase jaoks on vahemereline kant muljetavaldav ka varakevadel. Osa puid-põõsaid juba õitses, silmi jäi midagi üle-elusuuruse sireli sarnast ja õiepilves kirspuu, vahele „igihaljaid“ kaktusi ja palme J Hoonedki oma värviküllasuses ja avatuses – lõputud rõdud ning terrassid ümberringi – suviselt soojad ja kutsuvad. Varahommiku ja veel mitte alanud turismihooaja tõttu oli hotelli ümbritsev asum üsna vaikne. Hotellivärava vastas asuvas katusealuses sättis noorsand ruttamata töökorda väikest autopesulat, nurgapealses kioskis sätiti külmikuisse jooke ... kõikjal valitses rahu ja tajutavalt kiirustamata voolav aeg.

Mereäär mõjus veelgi paremini. Inimtühi kitsuke kergelt kruusase liivaga rand oli kui loodud heaks äraolemiseks. Merevee temperatuuri küll kuskilt näha polnud, ent käe järgi võis ta olla nii paarteist kraadi ... eks ole külmemagi ujumas käidud:)

Rannaäärset kitsast tänavakest palistas rida tillukesi kohvikuid ja poekesi, mis küll enamasti kinni, nende esises maalilises segadikus läbisegi lauad, toolid, remonditarbed jms. Enamik kohvikuid, mis siin ja mujal silma jäid, olid imetillukesed, tihti vaid kahe-kolme lauakesega. Kliendisõbralik – jah muidugi, aga see tähendab tavaliselt ka väga suuri juurdehindlusi, et end ära elatada. Hinnad kippusidki olema nii umbes Eesti tasemel, kuid ega kohalike palgadki suurt meie omadest alla jäänud. Tõsi küll, probleemiks on tööpuudus ja naaberriikidest, eelkõige Albaaniast sissetoodav odav tööjõud, kuid erilist vaesust ei torganud küll kuskil silma.

Aga tagasi jalutuskäigule. Otse rannaäärses murus kasvasid oliivipuud, kohati üsnagi kopsakad. Ühe jämedama juures ilutses silt „Puu nr 1.“ Koos seletusega, et selle halli ja aukliku tüvega isendi vanus on ca 1200 aastat. Tjah, teoreetiliselt küll teadsin, et oliivipuud võivad kasvada ka mitmetuhande aastaseks, kuid aukartust tekitab kohtumine sellise vanakesega ikkagi. Mõelda vaid, mida kõike on ta siin enda ümber näinud.

Kogu rannajoon meenutas pusletüki äärt – üks sopistus teise järel, üks parem sadamakoht kui järgmine. Otse merest kasvavad kaljud meenutasid kohati roosakat marmorit, kord valendasid paekivina, kõigi tipud kaetud männimetsa ja tärkava rohelusega. Ja see õhk – näis, nagu ei saaks sellest iialgi küllalt. Võtke merelõhn, liitke männimetsa hõng, korrutage see uskumatu värskusega ning liitke juurde kosutav tuuleke ... aga see ei anna vist osakesti edasi sellest igat kopsutäit saatvast naudingust.

Õhtul otsustasime läbi hüpata ka naabruses paiknevast rannaäärsest linnast Budva. Maestral hotelli juurest tiksub edasi-tagasi väike liinibuss, hinnaga 1 EUR, tagasi tulime mugavuse mõttes taksoga – 8.-EUR – pisut üle kümne minuti läheb sõidule nii ehk teisiti.

Paraku jõudsime kohale üsna kiirelt saabuvas õhtuhämaruses nii et pildistamisest suurt midagi välja ei tulnud. Minu päevavalguses üsna häid tulemusi andev digiseebikas ei sobi öiseks klõpsimiseks – hoia kui kindlalt tahes, käsi ikka pisut liigahtab ning tulemus on ebamäärane klomp.

Budva südameks olev vanalinn on igal seitsmel juhul vaatamisvääriline. Kompaktselt säilinud (või siis ideaalselt taastatud) müüriga ümbritset keskaegne linn mõjub lihtsalt maaliliselt ... kuigi minu jaoks võis asja oluliselt ilustada õhtuhämarus ja ajale kohaselt vähene rahvahulk. Ülikitsastesse tänavakestesse (kus täismees ei saa korralikult käsi laialigi ajada) on uskumatult keeruline kujutada turismigruppe. Teate ju küll, kuidas nad liiguvad ... giid peatumas järjekordse vaatamisväärsuse ees, bussitäis kohmakalt liikuvaid ja kaameratega igas suunas vehkivat tegelast järel.

Kitsukesi tänavaid palistavad aina poekesed ja kohvikukesed, kohvikud ja poed ... tüüpiline turistikas. Aga mis oli meeldiv – teised-kolmandad korrused ei seisnud tühja, vaid olid ilmselgelt kodud. Mitte hotellid, vaid just kodud ... seinad konditsioneere täis, aknad valla ja normaalsed kodused hääled aknast välja. Eriti õdusalt mõjus üks pisike kodune pildike kohe esimesel korrusel, kus poolenisti ettetõmmatud kardina tagant piilusid potid-pannid pliidil, mängiv telekas ja diivan. On küll raske ette kujutada, kuidas sellises kohas saab elada suvisel tipphooajal, kuid võluv ja elav oli see vanalinn igatahes.

Rannapromenaadi äärne kai oli palistet pisukeste paatide ja röögatute luksulike kaatritega. Otse vanalinna väravate ees laiutavad ööklubid on aga kohalike nuhtlus ... venekeelsete neoonsiltide tagant paiskuvat hooajal varaste hommikutundideni venekeelne tümakas, mis ka lahesopi mitme kilomeetri kaugusele jääval teisel kaldal takistavat normaalselt rääkida, saati siis magada.

Valisime õhtusöögiks ühe suurema klaas-seinalise kohviku, kuid tunnistan ausalt, et eksisime pisut. Ilmselt oleks mõnes vanalinna väikses-vaikses kohvikus küll kallim, aga parem olnud. Pooltühja kohvikut täitis liialt valjult nn itaalia estraadi lõugav mees kitarriga, praktiliselt umbkeelsele ettekandjale oma soovide seletamine võttis liiga palju aega ja energiat, liiga maotu sisekujundus ... samas kalavalik ja universaalne „chopska“-salat olid hääd. Seda salatit soovitan võtta igal pool – ehkki pisut erineva koostisega, on see siiski kerge ja universaalne – tomat, kurk, salatilehed, juustu-taoline valge ollus serveeritakse koos eraldi lisatavate õli, äädika ja maitseainetega ning maitseb ikka ühtemoodi mõnusalt.

Taksojuht, kes meid tagasi hotelli sõidutas, osutus omamoodi märkimisväärseks tegelaseks. Igat lauset sõnaga „Listen ...“ alustav noorepoolne mees veeretas tükk aega suus sõna „Estonia“ ja arvas, et me oleme ilmselt esimesed eestlased tema autos. Küsimusele, et kes siis tema on, vastas tõeliselt omamoodi „Listen ... my grandfather was communist, my farther ise montenegrian, I am Serb“. Sohvri filosoofia oli väga lihtne – Montenegro on liiga väike, koos Serbiaga oleks parem ning seetõttu on tema otsustanud olla serblane.

Tõepoolest, ega monteneegrolane või siis tšernogoorlane olla ongi paljuski nö poliitiline otsus. Kohalik keel on serblaste meelest vaid suure serbia keele dialekt, otsus võtta kasutusele ladina tähestik on vaid jonniajamine jne. Tšernogoorlased ise peavad selliseid väiteid jamaks – ehkki erinevused keeles on minimaalsed, enamasti vaid hiljutised uudis-sõnad. Kuid nagu seda tihti juhtub, tähendab „keegi“ olemine enda vastandamist kellegi „teisega“, kes sa kindlasti ei ole. Tšernogoorlaste jaoks on see „teine“ Serbia ja serblased.

Montenegro põhjaosas, kus serblasi rohkem, võib kohata graffitina seintele soditud ristimärke, kuhu igasse nelja nurka lisatud slaavi S tähistab seda, et see siin on serblaste maa ja nad ei kavatse seda loovutada. Budva lähedal nägin ühele seinale soditud loosungit „surm albaanlastele, Kosovo 1389“ ... selle lahtiseletamine viiks meid aga reisipäevikust väga kaugele.


04.04.2008
Maganud taas ühe sügava ja mõnusa unega öö merekohina saatel, istusime bussi. Enne kui jutuga edasi minna, lisan, et ma ei ole ilmselt ühelgi reisil nii hästi ja mõnusalt maganud. Kas oli asi mere ja mägede õhus või milleski muus, kuid igatahes seisis kaasavõetud sülearvuti jõude ... no lihtsalt ei olnud minust kirjutajat. Igal õhtul hotelli jõudnuna magasin ma vist juba enne padja puudutamist ning enamasti jutti ja hommikuni välja, mida minuga ei juhtu alati koduski.

Hakkasime tagasi Podgorica poole sõitma, ehkki sihiks oli hoopis samale teele jääv Cetinje, Montenegro vana kuninglik pealinn. See on üks kohalikke eripärasid, mis tuleneb riigi väiksusest (territooriumilt kolm korda väiksem Eestist, rahvaarvult kaks korda) ja ülimalt mägisest pinnaloomust. Praktiliselt iga tee on „the road“ ehk siis ainus tee punkti A ja punkti B vahel. Teeremont kujutab endast seega tõelist väljakutset, kuna ümbersõitu korraldada pole praktiliselt võimalik.

Istusin oma lemmik-kohale igas bussis – st parempoolsele esi-istmele, haarasin kaamera ja plõksisin. Esialgu uus, sile ja kohati kolmerealine maantee tõmbus üha koomale ning muutus peagi muhklikumaks, kitsamaks ja ... ühtlasi maalilisemaks. Vaated ümberringi suurepärased, ehkki ühekülgsedJ. Lihtsalt ühes küljes on pidevalt kõrgusse tõusev kaljusein, teises küljes aga tükk tühja maad. Arvamus paljukirutud Tallinn-Tartu maanteest paraneb taolise sõidu ajal hoobilt, kasvõi nii lihtsa asja nagu teeperve olemasolu tõttu tasasel Eestimaal. Mägedes seda mõistet lihtsalt pole – kus lõpeb asfalt, seal lõpeb ka sõiduvõimalus. Alternatiiviks kas kokkupõrge kaljuga kohe või mõne aja pärast (juhul kui sõita teelt välja nö valele poolele ehk tühjusse).

Teeäärsed kaljud või siis sinna valatud betoonäärised toimivad lakkamatu reklaamstendina. Tihti vaatab vastu mõne kohviku või hotelli reklaam, kuid enamasti üks ja seesama sõna: „autoslep“. Kohati lausa üksteisest üle kirjutatud telefoninumbrid selle lühikese, ent ilmselt nii hädatarviliku teabega kuluvad marjaks ära maal, kuhu on kokku veetud suurem osa Euroopa vanadest ja odavatest autodest. Nii vähemalt seletasid kohalikud, ehkki enda silma jaoks oli siin liigagi palju suuri, kalleid ja võimsaid liikurvahendeid, mis kitsastel teedel hulljulgelt manööverdasid. Kuna mööda sama maanteed liiguvad ka aeglaselt mäkke jõuravad raskeveokid, siis on hullumeelsed möödasõidud paratamatus. Nagu üks kodanik kommenteeris – liiga palju hobujõude kapoti alla ja liiga palju mees-testosterooni rooli taga.

670 meetri merepinnast kõrgemal Cetinje tervitas meid palju varakevadisema õhuga kui seda tundsime all mere ääre. Veel raagus puud ja alles avatavad vabaõhukohvikud – kõik see meenutas üsnagi kodust Tartut.

Majutusime alles avatud külalistemajja Pansion22 peaaegu esimeste külalistena. Ehkki esimesel korrusel olevas hommikusöögiruum-vastuvõtus seisis silt 18-20.-EUR per night, kasseeris omanik meilt hiljem silmagi pilgutamata 30.-EUR ... kuna lihtsalt selline oli kokkulepe, et ööbimine ei tohiks minna kallimaks kui 30.-EUR. Aga pole hullu, toad olid mugavad, vannitoad avarad ning vaikus garanteeritud... kõik kokku oli seda hinda ka väärt. Muidugi, Montenegros peate arvestama, et ööbimisarvetele lisatakse alati ka turismimaks ... see oli vist 0,5EUR nina pealt öö eest. Ja veel – justkui kompenseerimaks kesiseid hommikusööke, kinkis pansionipidaja lahkumisel igaühele DVD, millel muusikalised dokumentaalfilmid Montenegro kohta.

Visanud kotid tubadesse, tegime tiirukese linnas. Umbes 15 tuhande elanikuga Cetinje on keskuseks omanimelisele piirkonnale, kus nö tagamaaks käputäis mägikülasid kokku veel paari-kolme tuhande elanikuga. Vana pealinn on äärmiselt uhke oma mineviku üle ning võistleb avalikult uue pealinna Podgorica’ga. Kunagi toodi pealinn siia üles, mägede vahele, kaugemale türklaste pealetungidest ning vallutamata see kant jäigi. Mägedes elavad Euroopa pikima rahva pojad olid silmatorkavalt vabadushimulised ning suutsid kõikvõimalikud vallutajad eemal hoida.

Siiani linnakeses paiknevad kunagised saatkonnahooned ning kuningaloss annavad alust taas ja taas rääkida sellest, et vähemalt osaliselt tuleks pealinn tagasi siia tuua. Kuningaloss (mis küll ei hiilga eriti oma suuruse ega luksuslikkusega, toimib praegu Montenegro rahvusmuuseumina. Pealtnäha turisti-tühjal pealelõunal oli muuseumis aga parasjagu kolm bussitäit rahvast. Põhiliselt satuvad siia itaalia ja austria pensionäridest huvireisijad, lärmakam ja luksusjanulisem venekeelne turist pole mägedes veel kõike vallutanud.

Muuseas, kui otsustate koahlikke internetipunkte kasutada, siis vähemalt minu kogemus näitas, et juba järgmisel päeval oli minu meiliaadress kasutsuele võetud kohalike spämmerite poolt. Aga ma ei arva, et see oleks kuidagi väga Montenegro-spetsiifiline.

05.04.2008
Tegime tiiru ümberkaudsetel mägiteedel. Meie autojuhiks osutus mõnusa ellusuhtumisega, vägagi head inglise keelt kõnelev noor mees, kelle lõpujärgus olevaid juuraõpinguid venitas töötamine itaallaste firmas, mis tegeles europrojektidega. Nagu ta korduvalt rõhutas, tajus ta oma vastutustunnet võõraste elude eest ning sõitis ülima ettevaatlikkusega. Pisut päevinäinud Renault ronis vapralt kitsastel ja kohati auklikel mägiteedel ning vaid korraks pidin tundma hirmu, kui pimedast kurvist tormas välja dziip, mis möödus meist ülinapilt. Dejan’i (autojuhi nimi) sõnul olevat selline riivav sõidustiil sealmaal tavaline ... kuid enamasti õnnestus tal edaspidi selliseid olukordi vältida. Teineteisele teed andmine, ajuti peatudes ja tõmbudes nii tee serva kui võimalik, on sealkandis tavaline, tihti ka möödapääsmatu, kuna puhuti ei mahugi asfaldiribale rohkem kui üks auto korraga.

Uude pealinna Podgoricasse viis üsnagi hea tee, millel võis vahepeal koguni ligi saja-kilomeetrise tunnikiirusega läbida ilma, et õrnasüdamelist reisijat tabaks infarktiohtJ vähem kui tunniga jõuate ühest linnast teise isegi juhul, kui teete teel mõne fotopausi. Ning kaamerat maksab käes hoida pidevalt. Ehkki kolmandal-neljandal päeval hakkab ilumeel juba tuimenema, pakuvad mäed ja orud ikka silmailu.

Mägisel maal jääb napib põllumaad, sestap on pea iga oruke meeletu käsitöö tulemusel kohandatud terassideks. Kivimüüride najal üles upitatud tasasemad pinnad kaeti kokkutassitud mullakihiga, mis praegusel varakevadisel ajal kiirgasid kenas ererohelises kontrastis põhiliselt lubjakiviste müüride ja kaljude valevusega.

Meeletu raske töö, mis nõudis palju ühispingutust, kujundas omamoodi suhtumise endasse ja naabritesse. Iga vana külamaja juures võib leida ringikujulise kivist „kausi“ – omamoodi vastandi ümarlauale (gumno). Selles ringis peeti pidusid ja nõupidamisi, kusjuures keegi ei saanud seada end laua otsa või teistest kõrgemale. No ja muidugi on sellel rajatisel ka praktilisem eesmärk – viljapeks pahmavate hobuste abil.

Podgorica ise pole just kuigi muljetavaldav. Suhteliselt ruumikale tasandikule mõnisada aastat tagasi rajatud linn kasvab ikka veel laiuti, ruumikad tänavad on tõsiseks kontrastiks Cetinje kompaktsusele. Kui vanas pealinnas pargivad autod kõnniteedel ja jalakäijad laveerivad kus ning kuidas juhtub, siis Podgoricas jagub ruumi parklatelegi. Kunagi Jugoslaavia-aegadel linnasüdames paiknev sõjaväelinnak on nüüd suur park, kuhu mahuvad lahedalt mitmed autoplatsid ning sealt omakorda jääb nn vanalinna väikese jalutuskäigu jagu maad. Paari tänava jagu madalaid ning kaunilt värvitud vanemaid majakesi on praegu kohvikute ja poekeste ala, kus igal sammul võib saada tõeliselt head kohvi ning värskelt pressitud apelsinimahla.

Soovisin pilku heita ka kohalikule turule, kuid pidin pettuma. Nö vana turg oli praktiliselt suletud, kuna kohe-kohe pidi läbi selle platsi algama uue tee ehitus. Üksikud puuviljaletid pakkusid üllatust oma üsna kõrgete ... või no ütleme samaväärsete hindadega mis Eestis. Vahemere-äärses kandis oleks oodanud midagi muud. Poolenisti lammutatud müügikioskite vahel pakkusid kõikvõimalikku sodi kohalikud mustlased – kes muuseas põhiliselt tegelevadki prügi korjamise, sorteerimise ja muu sedasorti mustema tööga.

Uus turuhoone oli avatud just kaks päeva tagasi. Suur, valge ja puhas ehitis pakkus küll rahulolu müüjatele, kuid röövis minusuguselt selle elamuse, mida olin tulnud otsima. Liiga puhas, liiga korralik, liiga tsiviliseeritudJ Lõputult müüdi lettidel tuntud kraami hulgas kõikvõimalikke rohelisi lehti, mille kohta autojuht isuäratavalt seletas, et kuidas selle sees hautatakse nt vinnutatud liha, aga toda kasutatakse kala juurde. Eraldi muna-osakond üllatas hindadega. Kümne muna eest tuli välja käia 1.50 – 3.90EUR ehk siis 24-60 EEK. Muud hinnad olid jällegi meie omadega võrdsed või törts kõrgemad.

Omaette elamuse pakkus aga üks osakond, mille omamoodi mõnus lõhn ütles eksimatult, et tegu peab olema piima-saadustega. Oligi. Ühe saadusega, millele mina ei oska nime anda. Ligi kolmkümmend müüjat müüsid kõik ühte ja sedasama – õrnalt kollakas-valget massi nimega kaimak. Pika seletuse peale sain aru, et tegu ei ole või ega koorega ega ka mitte juustuga. Proovin edasi seletada – kui hakatakse tegema juustu, siis toorpiima kuumutamise käigus tekib selle pinnale kiht, mis eemaldatakse, jahutatakse ning seejärel kasutatakse. No näiteks selles chopska-salatis, millest ennist rääkisin. Või siis kastmete valmistamisel, nii nagu meie hapukoort. Või siis küpsetistes või kohalikus tummises vormiroas. Ühesõnaga vägagi rammus lisand igatsugu toitudele. Eraldi maitstuna ... no ei mitte midagi, umbes nagu tihke ja pisut maitsetu hapukoor. Aga sellest asjast saab teha ka midagi juustusarnast, kuid sellest räägin ma hiljem ... sest asi on seda väärt:)

Tagasi Cetinjes palusin end viia kohalikku surnuaeda, kuna pean alati seda vähemalt sama kõnekaks kui turgu. Üldse soovitan reisidel endale seada ülesandeks külastada paari nö märgilist kohta, olgu selleks siis turg, kirik ja surnuaed või viisakas restoran ja nurgatagune kõrts ... või misiganes kellelegi kõnekas tundub. Selmoel kogutud pilguheidud kogunevad omamoodi võrdlusmustrisse, mis laseb teha üldistusi. Cetinje surnuaed jättis ahtakese, kuid viisaka ja tagasihoidliku, omamoodi minimalistliku mulje. Muuseas, seda muljet võib laiendada kogu Montenegrole, vähemal mägisemale osale, kus säilib kohalike rahva eluolu ehe pale. Vahemerelisest kandist ootaks midagi lärmakamat, ehk räpakamatki, kuid kogu riik jättis vähemalt sel varakevadisel ajal väga siivsalt, tagasihoidlikult ja oma ehedas ilus mõjuva, hingetungiva mulje.

Hiliseks lõunasöögiks valisime linnast mõne kilomeetri kaugusel paikneva jahilossikese, kus paiknes restoran nimega „Hea vaade“. Koht vääris nime igal juhul – terrassilt avanes suurepärane vaade mägedele, kauges udus aimdus meri. Kujutan ette, et päikesepaistelise ilmaga võinuks vaade olla liigagi ilus, parasjagu valitsevas pilvevines oli aga kõike parasjaguJ Muuseas, söök restoranis oli võrratu. Valisin röstitud kalmaarid ning olin valiku üle ülimalt rahul – kerge küüslauguvõi imeõrnaks grillunud kalmaarikestes ja praekartulid ning taas chopska-salat lisandiks ... kõik see oli kokku lihtsalt nämma.

Taas Cetinjesse jõudnuna lonkisime kloostrit vaatama. Ehkki turismihooaeg polnud veel avatud ja seega osa territooriumist suletud, tasus asi kindlasti vaatamist. Enne kloostri juurde jõudmist leidub veel üks, tõsiselt vaatamisväärne asi. Nimelt Montenegro „mudel“ ehk siis ca 10X10 meetrine koopia, mille rajasid I MS ajal siinkandis viibinud Austria-Ungari sõdurid. Paraku pidime piiluma läbi klaasseina, kuid muljetavaldav oli kogu asi kindlasti. Niimoodi vähendatul kujul vaadatuna saab eriti ilmseks, kuivõrd mägine kogu kant siiski on ja kuivähe jääb mägede vahele nö elamiskõlbulikke alasid.

Klooster ise ei olnud suur, kuid omamoodi kaunis. Esiosas kaaristu all tasuvad kaemist ülikute hauad, kuid minu jaoks põnevaim asi oli väikeses sisehoovis. Vana nunn askeldas millegi juures, mis näis eriskummalise pliidina. „Pliidi“ ülaosas oli suur ja madal veevann, mida nunn puhastas. Jäin vaikses nurgakeses seisma ning asja jälgima. Mõne minuti pärast väljus kloostrikirikust nutetud näoga ilmalik naisterahvas, kes lähenes nunnale ja küsis midagi. Nunn noogutas ning naine koukis käekotist küünlad, läitis need samas loitvast tulukesest ja torkas otsapidi vette. Ilmselt oli vanni põhjas liiv, mida kattis veekiht. Olen küll näinud liiva sisse küünalde torkamist ning see on mõistetav – mugav panna ning tuleohutus tagatud. Kuid sellist, kus hoonest väljas, kivikatuse all, kivimüüridega ümbritsetud olevas orvas oleks „küünlajalaks“ nii liiv kui vesi ... mis veel ka altpoolt köetav näis olevat ... see oli midagi esmakordset. Kütmist läheb ilmselt tarvis talvisel ajal, et küünalde torkamise „aluspind“ pehme püsiks ... kuid see va veevärk ... no ei tea, võibolla on kogu asja taga mingi kirikulegend?

Muuseas, meie autojuht keeldus kloostrisse sisenemast. Ehkki ta seda ei otsesõnu ei täpsustanud, oli asi ilmne. Cetinje on Montenegro rahvusluse kants, kuid siinolev klooster toimib Serbia õigeusu keskusena. Cetinjes võis kohata nii pisikeste kleepsudena autodel kui suurematena mujalgi punasel taustal olevat kuldset võrdhaarset risti, mis on kohaliku super-patriotismi tunnusmärk. Nimelt nägi sellisena välja Montenegro eelmine rahvuslipp – praegusel lipul paikneb samal taustal kahepäine kotkas.

Edasine jalutuskäik viis mööda vanakreeka stiilis, ent hiljuti rajatud suveteatrist, kuninga poja paleest, läbi mõnusate parkide ning tagasi linnasüdamesse. Õhtusöögikohaks valisime ühe kõrtsi, mis väärib pikka ja iseseisvat kirjeldamist. Päeval bussijaamas üht inimest oodates soovisin osta midagi juua ja astusin lähimasse putkasse. Sest no kuidas muidu kui putkaks nimetada nähtust, kus järelhaagisest müügikoha ümber on ehitatud rohelisest plekist, garaažiustega laiendus. Kõige kohal trooniv silt, mis tõlkes tähendab jaburat kooslust „gurmaani kiirsöök“ ei tõotanud midagi erilist. Kuid sisse astununa jahmusin, sest olin sattunud mõnusaimasse, kuid kindlasti enamikul euronormidele mittevastavasse kõrtsituppa. Päevane 1-eurone mahlake tingis selle, et olin sattunud sõltuvusse ... mitte mahlast, vaid sellest kohast:) Niisiis olime õhtul minu juhtimisel siin tagasi ja juba seltskonnaga.

Kuidas seda kõike siis kirjeldada? Keset ruumi paiknes lahtine kolle, millel küdesid jämedad kännulaadsed notid. Kolde ümber madalad lauad, mille ääres veel madalamad, kuid uskumatult mõnusad laiad toolid. Seintel relvad, topised ja rahvuslipud. Kogu interjöör oli nii mõnusalt kodune nagu pisut räämas suvila veranda, kus uskumatult hää sõpradega aega veeta.

Kohakese spetsialiteet oli grill. Tellisime endale valiku kõigest, saabunud liual leidus värskelt valminud lamba ja loomalihalõigud, kanafilee ja mingid kotletilised, hakkrullid ja vorstikesed. Kõik lihad olid ilmselt olnud ühes, kuid väga mõnusas marinaadis ning maitsesid lihtsalt imehead. Kohalik õlu Niksic sobis kõrvale suurepäraselt, veinimaiamad kaaslased palusid kohalikku koduveini, kõik tellisid pitsikese rakiat ... seegi loomulikult kodutehtud.

Rakia serveerimine oli omaette rituaal – parasjagu sisseastunud peremees pumpas napsi kapiotsas paiknevast peenetilalisest pudelist peenekaelalistesse pitsikesse ... no millessegi nagu minilillevaasi ja keemiatunnist tuttava kolvi vahepealsesse pudelikkesse. Olgu öeldud, et rakia-pitsid on sealkandis alati imepisikesed, ehk nii paarikümnegrammised.

Kõrtsi peremees aga oli tema käes veelgi tillematele pitsidele vastupidiselt üle-elusuurune. Vist umbes kahemeetrine jurakas oli nii õlgadest kui kätest, rääkimata kaela- ja kõhuümbermõõdust tõeline mägedest väljaroninud troll. Piirkonna meestele iseloomulikud pikad vuntsid ja veelgi pikemad, patsi tõmmatud juuksed muutsid vägilase veelgi tähelepanuväärsemaks.

Nähes, millise mõnuga ma kõike ise tarbisin ja laua otsas istudes teistele parimaid palasid soovitasin, astus vaikselt muhelev peremees kuhugi kapi juurde, koukis välja käntsaka juustu, lõikas ning asetas tüki sellest minu ette. Proovisin siis killukese ... ja õnnis naeratus valgus üle mu näo. Oleks ma usklik, oleksin vist hakanud taevataati kiitma – midagi nii head ei ole ma elus saanud. Seesama kaimak, millest eelpool kõnelesin, muutub teatud tingimustel hoides millekski juustusarnaseks. Konkreetselt see asi, mis minu ees ilutses, oli siis midagi sinihallitusjuustu sarnast. Aga nii õrn, nii pehme, nii ... no lihtsalt niiväga nii-nii hea, et sõnu pole. Konsistentsilt midagi või ja juustu vahepealset aga samas ikkagi tahke, suussulav ja taevalikult mõnus. Istusin seal laua otsas, nokkisin kildhaaval juustu ja naeratasin nii õndsalt, et kaaslased ei suutnud naeru pidada. Aga tuleb tunnistada, et ka nemad (ameeriklanna, ungarlane ja sakslanna) kiitsid seda kaimaki-juustu ülivõrretes.

Kaugelekiirgavast rahulolust ja ohtratest kiidusõnadest tiivustatud peremees kallas nüüd juba rakiat omalt poolt ning kostitas veiniga. Rääkides, et on ise ka jahimees, pakkus veel omapüütud ja värskelt suitsutatud hirveliha, kuid paraku oli minu maitseskaala ülemine ots nii kaugelt ületaud, et oskasin uut hõrgutist vaid heaks pidada, kuigi tavatingimustes oleksin ehk sedagi enam kiitnud. Meie istumine läks koos priske jootrahaga maksma alla 50 euro, mis nelja peale võttes on ju vägagi mõistlik. Pikk õhtu möödus linnutiivul ning lahkudes palusin keelt oskaval kaaslasel tõlkida peremehele, et ta tegi mind õnnelikuks. Peremees vastas, et teda teeks õnnelikuks see, kui ma tema kõrtsist teistelegi räägiks ning seeläbi talle veel välismaalastest külalisi saadaks – loen oma lubaduse nüüd selle kirjutusega täidetuks.

06.04.2008
Sellest päevast lõviõsa möödus töö tähe all, mainin vaid seda, et astusime lõunasöögiks taas samast kohast läbi. Seekord kaasas olnud autojuht tunnistas, et on ise esimest korda selles kõrtsis. Tema esimene reaktsioon oli, et see kõrts näeb välja kui tüüpiline talutuba. Samamoodi pidavat maakodudes olema lahtise kolde ümber madalad järid, millel mehed piipu popsutavad ja vaikselt rakiat tinistavad. Küsisin, kas oleks võimalik seda imelist juustu ka kaasa osta, kuid paraku ei seisa see väljaspool külmkappi eriti üle paari tunni, muutudes pehmeks ning hiljemalt päevaga riknevalt lõplikult.

Kuna olime sel päeval esimesed kunded, siis tegi perenaine meie ilmumise peale koldesse ka tule. Selle süütamiseks kasutas ta ... ei midagi vähemat kui pisemat sorti leegiheitjatJ ... no midagi sellist, mis ehitustel kasutatakse kuumtöötlemist vajavate katusekatete paigaldamiseks. Efektiivne vahend kahtlemata, kuid kõrtstoas ... :)

Dejan – see meie autojuht – teadis rääkida, et kõrtsi peremees on linnalähisest mägikülast, kus mehed enamasti ongi sellised härjasarnased. Sealne rahvas olla end sajandeid elatanud puuraiumisega ning lihasuitsutamisega linna turu tarvis.

Päevavalges tõmbas tähelepanu kõrtsiseinal rippuv ühekeelne mandoliini-taoline pill gusle. Seda pidavat siiani mägilased mängima, kusjuures tehes seda poognaga ning keelt samal ajal mitte vastu pilli kaela surudes, vaid külje pealt näppudega lihtsalt puudutades. Pillimängu saatel laulvat nad nagu sajandeidki tagasi kangelas-laule sellest ajast, kui mägilased türklastega sõdisid ning oma iseseisvust alles hoidsid.

Needsamad mägilased olla ka nüüd olnud põhiline tõukejõud Montenegro omariikluse taastamisel. Lahked ja sõbralikud külaliste vastu, olla nad samavõrra äkilised ning vaenulikud nonde vastu, kel midagi halba ütelda. Dejan pajatas värvikalt, kuidas sedasorti tegelasi olla türklastel võimatu võita olnud. Tubli soru rakiat naha vahele, kaks mõõka vöö vahelt välja, olla nood trollid laskunud mägedest ning peksnud laiali kõik vaenuväed.

Kujutan ette, et juba ainuüksi oma häälega võisid nood mägilased vaenlase ära hirmutada. Harjunud mägedes üksteist hõikuma ning tuulest kõvemini laulma, tegid sealsed elanikud ka tänapäeval keskmisest kõvemat häält.

Mägedes jäi silma ka üks teravmeelne lahendus veeprobleemidele. Karstirohketes lubjakivimägedes kipuvad allikad tihti maa-alust teed eelistama ning seetõttu tuli koguda vihmavett. Selle tarvis rajati veidi kaldu siledad platsid, millel voolav vesi koguti maa-alustesse hoidlatesse ning kasutati jaopärast. Väikseim silmatu oli nii umbes 8x10 meetrit, suuremad mitmeid kordi lahmakamad.

07.04.2008
Tee viis tagasi rannikule. Budva lähistel, vähem kui paari kilomeetri kaugusel mäenõlval, oli meie päevaseks peatuspaigaks mõnus väike majake. Selle sakslannast omanik oli pool-lagunenud hoone 1991.a. ostnud kümne tuhande euro eest, matnud sinna sisse veel umbes kakskümmendviis tuhat euri ning praegu pidavat talle pakutama sama asja eest paarsada tuhat. Kinnisvara hinnad on ranna lähedal kasvanud meeletult. Põhiliseks tõukajaks vene kapital – nood ostvat kõike, mis vähegi saadaval. Paraku venelased mitte ainult ei osta, vaid ka arendavad, tehes seda täiesti hoolimatult ning enamasti maitsetult.

Nii näiteks lükati lagedaks üks merelähedane mäetipp ning rajati sinna hallide betoonkarpide koloonia nimega ... oh üllatust ... Russkoje Selo. Otse Barbara – see on siis sellesama sakslanna – maja kõrvale asus ehitama oma kolossi taas üks venelane, ümberkaudsete meelest aga ei sobi uus ehitis ei oma mahu ega stiili poolest naabrusse mitte üks tonks. Vahetult mere ääres käib ehitus, kuhu taas venelased rajavat klaasist ja betoonist kõrghoonet – samas kui ümberringi leiduvad vaid mõnusad ja stiilsed ning maksimum kolmekordsed majad. Ühesõnaga, kohalikud pole vene kapitali invasiooniga mitte üks tonks rahul ... aga tundub, et nad ei saa ka midagi raha võimu vastu teha. Ruutmeetri hind on kohalike jaoks üle mõistuse läinud – nii olevat see mere lähedal isegi mitte parimates majades rahulikult 5000.-EUR ruutmeetrilt.

Kuid tagasi Barbara mõnusasse elamisse. Väiksel kaljuterrassil bassein, otse maja taga väike metsake, maja ees aga miljoni-dollari vaade Aadria merele. Ühesõnaga idüll. Ainsaks ärritajaks oli otse maja ees ... või no ütleme, et mäekülje kallet arvesse võttes „all“ ... toimuv tegevus. Ehitusmehed, kes naabermaja vuntsisid, tegid meie silme all lõkke üles, lükkasid terve väiksemat sorti sea vardasse ning asusid küpsetama. Meil polnud aga peale mõne küpsise midagi süüa ... istus siis seal ja naudi vaadet, kui endal ila rinnale tilkumas:)


Ahjaa, parandan end – ütlesin ennist, et Barbara majast jäi vaid paar kilomeetrit mereni. Nii see ju ongi, kui linnulennult võtta. Mööda serpentiine sõites tuleb aga tubli 15 kilomeetrit. Mäenõlv mängis ka omamoodi vingerpussi ilma mõttes. Kui all, mere ääres paistis pidevalt päike, siis niiske ja soe meretuul moodustas meie peade kohal pidevalt pilvi, nii et meie rõdule paistis päike üpris harva, üha taas ja taas pugedes värskelt tekkinud pilvede taha. Seesama asjaolu tingib ka seda, et väidetavalt olla nt Cetinje Euroopa kõige vihmasem linn. Dejani sõnul pidada talvel mõnikord nädalate kaupa sadama vihma ning teinekord ka viskama maha kuni kolmemeetrise lumekihi.

Lõpuks laskusime taas alla, palju soojemasse ja päikselisemasse mereranda. Kruusasel rannal tervitas mind meri, tulles ootamatu lainena mu kingadesse, nii et istusin tükk aega paljajalu sealsamas rannaribal, varbad päiksesoojas kiviklibus ning jalavarjud koos sokkidega tuuldumas kõrval, veel lahtiharutamata rannatoolide virnal.

Rannaäärsed promenaadid on siin, Maestral hotelli lähistel hingematvalt kaunid. Ühel järjekordsel kaljuserval, kus püüdsin kogu ilu kaamerasse haarata (küll üsna tulutult), teatas Dejan, et käib siinsamas nädalavahetuseti kala püüdmas. Et paar meetrit alla merepinnani olevat petlik, kuna vee all olevat veel ca 10 meetrit süvikut. Muljetavaldav, kas pole ... eriti kui püüad sealsamas kaljuserval kõõludes läbi helesinise läbipaistva merevee sügavust hinnata.

Ei saa jätta aga mainimata üht väikest mõru detaili, mis üldises idüllilises pildis silma riivas. Nimelt olid selles pool-paradiisis teeäärsed aaloe-laadsete kaktuste lehed kaetud sissekraabitud kirjetega. Ning oh üllatust - need olid vene keeles ja enamasti stiilis "Vasja bõl tut".

Üks veidravõitu detail veel – otse Budva kõrval mäenõlva mööda roomas metsatulekahju ... või no ütleme, et põõsatulekahju. Minu silma järgi oli olukord ohtlik, kuid Dejan rehmas mu küsimusele „kas midagi sellega siis ette ei võeta?“ vastuseks et „mis sellega ikka teha, kustub ise ju varsti“. No ja tõsi ta ju oligi – nii umbes kolme tunni pärast suits hõrenes ja tuli hääbus. Ka nii saab:)

Kliima on siin ikka uskumatult viljakas – soe ja niiske. Iga viimase kui kaljunuki peal ja müüripraos kasvab midagi. Kui Barbara asus maalilist luuderohtu ja muud rohelust maha rebima, tegin hädakisa ... et no ilus ju! Aga rikub maja, kõlas halastamatu vastus ning perenaine oli nõus vaid seni ootama, kuni ma pildid ära teen.

Tjahh, saan tõesti aru, miks selle maa pärast on nii palju sõditud. Kõik kokku on seda väärt, et endale tahta:)

Enne lahkumist teatas Dejan aga mulle midagi, mis mu hinge soojaks lõi. Nimelt oli meie jutuajamine ühe söögikorra ajal õllele läinud. Mina kiitsin kohalikku rüübet ja teatasin, et ütlen seda mitte asja-armastajana, vaid peaaegu-et-professionaalina. Et olen kunagi Pärnu õlleklubi asutaja ja president olnud. Dejan pajatas sellest oma sõpradele ninng nood vaimustusid asjast sedavõrd, et tol õhtul tuli mul kõik kohalikud õlled ära hinnata. Õnneks või õnnetuseks polnud neid palju – kogu riigi peale vaid üks tehas ja neli-viis sorti kesvamärjukest. Nüüd siis, enne hüvastijättu teatas Dejan, et tema sõpruskonna peades olla küpsenud otsus samuti oma õlleklubi luua, et sel moel veinikultuuri sekka ka õllekultuuri levitada. Nii et mina olen oma tsiviliseeriva missiooni täitnud:)

08.04.2008
See päev möödus taas lennujaamade tähe all. Serbia lennujaamas üllatas mind asjaolu, et vähemalt osad sealsed poekesed ei tunnista muud kui ainult Serbia dinaare ... kah mul rahvusvaheline lennujaam! Ning koju mälestuseks kaasa ostmiseks ei leidu midagi omamaist, muudkui needsamad Marsid ja Snickersid jms.

Müncheni lennujaam seevastu on rahvusvaheline selle sõna igas mõttes. Lennukist maha astudes pidime end turvakontrollist läbi ajama, läbima hiiglamapika tiiva, väljuma sisehoovi ning teise tiiba sisenedes uuesti kogu turvatamise taas läbi tegema. Julgestus-teadaanded (ärge jätke oma pagasit jms) kostsid pidevalt ning vähemalt viies keeles, muuhulgas ilmselt ka türgi ja araabia variandis. Ja muuseas see sisehoov ... no see oli küll nii umbes nelja-viie Raekoja platsi suurune.

Lennuteekond üle Alpide valmistas oma lumiste tippudega ette, et liigume põhja poole ning nii see oligi. Päikselisest Montenegrost tulnuna astusime maha külma, vihmasesse ja tuulisesse Eestisse. Brrrrrrr! Aga ikkagi kodu :)

Karmo Tüür
aprill 2008